Sten Roosi muinasjutuvõistlusel osalenud muinasjutud 2015

Kuidas lesta kere lapikuks sai.

Elas kord üks kala, kelle nimi oli Juhan. Juhanil oli naine nimega Juta ja kaks last, tütar Gerda ja poeg Rein. Ükskord käis Juhan sõbra sünnipäeval. Sõbra sünnipäeval pakuti kooki ja morssi ning palju muud head ja paremat. Pidu oli lõbus ja kestis poole ööni. Lõpuks oli Juhan hullult väsinud ning ei mäletanud enam, kus ta kodu oli. Niimoodi ujus ta edasi-tagasi, kuni taipas, et on üsna kalda juures, sest vesi oli juba väga madal. Ta tundis mingeid samme enda poole tulemas. Üks suur kalamees oli eelmisel päeval oma võrgu merre pannud ja täna, just sel pimedal ööl kavatsenud sellele järele tulla. Juhan tundis, et midagi head see ei tõota ning pomises endamisi: „Ära tule lähemale, muidu sa alles saad!“ Kuid see ei aidanud. Kalamees tuli lähemale ja lähemale kuni Juhan tundis, et kalamees on kõigest paarikümne sentimeetri kaugusel. Veel üks hetk ja kostis suur „AAAAAAIIIIIIIIII!!!!!!!!!“ Juhanile tundus, et keegi astus talle peale ja see keegi oli kalamees. Juhan rabeles ennast kalamehe jala alt lahti ja proovis minema ujuda, aga ei saanud. Ainuke, mida ta teha sai, oli mereliiva peal hüppamine ja ei midagi muud. „Miks küll ometi?“ mõtles Juhan. Ta sai aru, et on lapik nagu lutsukivi. Õnneks olid kondid-soomused terved. Umbes minuti pärast tuli ka teine „AAAAIIIIIIII!!!“ Tundus, et ka keegi teine oli kalamehe talla alla jäänud. Ja oh heldust - see oli Juta! Kuigi Gerda ja Rein olid ka seal, läks nendel õnneks paremini ja nad pääsesid turske kalamehe jala alt. „Juta,“ karjatas Juhan. „Jah!“ vastas Juta. „Kas see oled sina?“ „Jah!“

Nad kallistasid ja hüplesid oma koju merepõhja tagasi. Kui teised kalad nende veidrikku kehakuju nägid, hakkasid nad neid lestadeks kutsuma. Ja edaspidi tulid kõik järglased neil samasugused lapikud nagu nad isegi. Sellest saigi alguse lestade sugu ja teada on see, et nad elavad õnnelikult veel tänapäevalgi.

Helmi Holm, 4.klass

Muinasjutuvõistluse finalist, Ülle Väljataga eriauhind.

Helmi Holm auhinda vastu võtmas      /Foto: Peeter Langovits/

Kiti

Elas kord üks väga armas kass. Ta oli valget värvi ja pruunilaiguline. Ta nimi oli Kiti. Ta oli päris väike, kui üks rikas pere ta enda juurde võttis. Nad läksid suurde suvilasse, mille ümber olid veel suuremad viljapõllud. Seal oli palju hulkuvaid kasse ja kui mõni kass Kitist mööda läks, ütles Kiti talle, et ta on loll, et niimodi elab. Terve suvi möödus nii, et kassil polnud kunagi kõht tühi, aga kui jõudis kätte sügis, sõitis pere ilma kassita ära linna. Alguses mõtles Kiti, et pere sõitis poodi, aga kui pere ei olnud järgmiseks päevaks ka tagasi tulnud, sai Kiti aru, mis oli juhtunud. Ta elas terve nädala ilma söömata, juua sai ta porilompidest. Lõpuks otsis Kiti üles oma vana sõbra koera, kelle nimi oli Krants. Kiti oli teda aidanud siis, kui Krantsil oli kunagi sama mure olnud. Krants kuulas Kiti ära ja ütles, et ta aitab Kitit, kui Kiti ei alaväärista enam ühtegi looma. Kiti oli nõus. Krants andis Kitile oma kaearihma küljest ripatsi ja ütles, et nad lähvad kaugele ja kui temaga peaks midagi juhtuma, siis Kiti riputaks selle kuuse külge ning ei lähes sinna kuuse juurde enam kunagi. Kiti oli nõus ja nad hakkasid minema.Kui nad olid juba natuke maad käinud, küsis Kiti, et kuhu nad ikkagi lähevad. Krants ütles, et ühe pere juurde üle oru, kes tahavad endale kassi. Kiti ehmatas ja küsis, et ega nad sama moodi ei tee nagu tema eelmine pere. Krants vastas, et ei tee. Lund hakkas sadama ja see läks aina tugevamaks ja tugevamaks, kuni äkki olid nad sattunud tormi kätte. Neil mõlemal olid kõhud tühjad. Krants jäi seisma ja ütles, et Kiti läheks otse edasi kuni jõuab ühe majani. Kiti küsis, kas Krants sinna kaasa ei tulegi. Krants raputas pead ja uinus. Kiti läks Krantsi juurde ja ütles, et praegu pole magamise hetk, kuid Krants ei vastanud enam. Kiti oli Krantsi juures veel pikka aega, kuni sai aru, et Krants on surnud. Ka Kiti oli väsinud. Ta hoidis endal eluvaimu sees mõttega, et Krants oleks tema üle uhke olnud. Siis hakkas Kiti minema. Peagi jõudis ta majani, millest Krants talle rääkinud oli. Kass nägi aknast õnnetu näoga tüdrukut. Kohe kui tüdruk kassi nägi, hüüdis ta kedagi ning paari minuti pärast astus uksest välja üks mees kellel oli toidutaldrik käes. Ta pani selle maha ja kutsus Kitit. Kiti ei suutnud kiusatusele vastu panna ja läks sööma. Nii käis ta mitu päeva seal söömas kuni ühel päeval kutsuti ta sisse. Kiti läkski tuppa ja sinna ta jäigi. Kuid ta ei olnud koerale antud lubadust unustanud. Ta viis ripatsi kuuse otsa ega läinud sinna enam kunagi tagasi.

Siiri Kaljumäe, 4.klass

              Kõik finalistid ühel pilidl        /Foto: Peeter Langovits/

Võlumaailm

Elasid kord ammu ühes vanas majas mere ääres kaks tüdrukut. Nad olid mõlemad kolmeteist-aastased ning nende nimed olid Elisabeth ja Liis. Nad olid parimad sõbrad. Elisabeth oli silmipimestavalt ilus, kuid Liis ei olnud sellele lähedanegi. Kui tüdrukud läksid koos linna, siis muud ei kuulnudki peale selle, et inimesed kommenteerisid Elisabethi välimust. Kaua aega oli Liis pidanud seda taluma. Ühel varahommikul, kui isegi linnud veel ei laulnud, läks Liis nõia juurde. Ta küsis väriseval häälel: „Ar-mas nõid, kas sa s-saaksid mind te-te-teha ilusamaks kui mu sõbranna Elisabeth?“ Nõia näole ilmus kaval naeratus. Nõid vastas: „Loomulikult, kuid vastu tahan ma su head südant.“ Tüdruk võpatas. Liis mõtles veidi, kuid siis vastas: „Muidugi sa saad selle. Peaasi, et ma oleksin ilusam kui Elisabeth.“ Ning paar minutit hiljem oligi Liis tapvalt ilus. Ta tänas nõida ja seadis sammud kodu poole. Lõpuks kui ta koju jõudis, oli Elisabeth väga üllatunud. Liis nähvas Elisabethile: „Kao eest! Mina olen nüüd kõige ilusam!“ Sellele järgnes kaklus. Ja nii nad kaklesid seal, kord oli üks pikali maas, kord teine. Sealt kostis valukarjeid ja sõimusõnu, millest ei hakka isegi rääkima. Ja nii see kestis sekundeid, minuteid, tunde, kuni lõpuks oli see kestnud juba kaks päeva. Elisabeth sidus Liisi puu külge kinni ning läks ise nõida kutsuma. Nõid tuligi. Ta lausus oma loitsu ja lahkus. Ja ennäe, Liis oli muutunud röövikuks. Elisabeth võttis röövik Liisi endale. Röövikust sai kaunis liblikas ning kui nad veel surnud ei ole, elavad nad õnnelikult tänapäevani!

Laura Lall, 4.klass