Teele … teele … teele … teele …

Rõõmsad kaugused …

Aed. Sirged hekid.

Puud sosinal jutlevad pargis.

            Jooksujalu kõik läksid.

            Sa trepil

            õitsvas vaikuses seisatud vargsi.

Ehteis kirsipuud.

Aas õitetules.

Jällenägemist! Jumalaga …

            Kord, kui lahkuma hakkavad kured,

            kes taas tuleb,

kes ei tule aga …

Küllap siis

nagu võiduloos helges

kõik kasvama asuvad ruttu:

koolimaja saab sulaselgeks

imelossiks, ajab homsega juttu.

Kunstiteoseks suurdub see maaling,

mis aknast kord puutus silmi.

            Arginaljugi koolisaalis

sa vaatad kui põnevusfilmi.

            Tahvel, kriiditükk … keskustelud –

kõik sirguvad millegi muuna.

Ja me endigi väikesed elud

kasvavad pargipuuna.

                                            / Leili Andre/

Nissi kooli lõpetajaid on sel aastal  seitse.  Sellepärast kutsuvadki nad end nädalapäevadeks.

Hannaliina on esmaspäev, mis algab uniselt, kuid lõppeb hea seltskonna keskel naeratusega.

Karini kui teisipäev upitab teisi jalule ning juhatab neid edasi.

Kolmapäevaks on  Elizavete kui nädala keskpaik; ta aitab oma naljade ja särtsakusega meil nädala üle elada.

Martin on meie neljapäev, mil oodatakse nädalalõppu ja tehakse viimaseid pingutusi, et juba vabalt

väljas ringi joosta.

Triinu kui reede teeb lõpu sellele raskele ja pingutusi täis nädalale oma aktiivsuse ja

rõõmsa meelega.

Kaisa on alati kõigile meeldiv laupäev ning temaga on võimatu kurb olla.

Pühapäevaks võib nimetada Kristjanit, kes on vaikne ja tagasihoidlik. Nädalale perfektne lõpp.

Oma kooliaastatest meenutavad nad aga järgmist:

•       Mäletame veel selgelt, kuidas läksime esimesse klassi ja õpetaja lubas meie heaks kas või käte peal seista. See aeg, mis me siin viibima pidime, tundus lõputu, kuid kasulik ja täis mälestusi. Olime kõik nii elevil, et saime puu otsast kommi võtta ja oma esimesi aabitsaid hoida. Keegi meist ei pidanud veel muretsema selle pärast, kuhu edasi minna ja mida edasi teha. Kõik tundus nii lilleline.

• ·        Mäletan täpselt oma esimest ja teist koolipäeva. Esimesel päeval toimus minu esimene aktus. Olin nii rõõmus, et käisin isegi juuksuris. Sel hetkel ei osanud isegi arvata, et kool pole nii lõbus koht nagu lasteaed. Ja ka seda ma siis ei teadnud, et koolis võib nii raske olla. Teisel päeval tundsin, et see on vist kõige hirmsam paik, kus ma seni olnud olen. Ma olin siis ju nii väikene ja kõik teised mu ümber olid väga suured ja võõrad.

• ·        Üks meie seast muudkui õiendas, teine tõmbas klassiõelt juuksed ära ning kaks tüdrukut tahtsid mõlemad klassi liidrid olla.

• ·       Olime veel algklassides, kui üks meie klassi tüdruk tuli kooli ja rääkis kõigile, et päkapikke pole olemas. Me vaatasime talle kõik rumala näoga otsa, küsides-mis mõttes? Ta oli leidnud kodust sahtli, mis oli täis päkapikukomme. Me ülejäänud klassikaaslastega otsustasime, et see tüdruk ajab ikka pada ja meie usume ikka edasi, et päkapikud on olemas.

• ·        Mäletan, et kui meil oli klassiõhtu, siis üks meist pidi tooma tikuvõileibu, mille peal on marineeritud teod, aga teel kooli oli ta kõik teod ära söönud.

• ·        Vanas koolimajas lasi katus vihmaperioodidel pidevalt läbi. Me olime siis esimese klassi juntsud  ja läbimärjaks saamisest hoolimata jooksime igal võimalusel tilkuvast kohast läbi.

• ·         Ma olen käinud siin koolis üheksa aastat, aga siiani mulle ei meeldi kool. Koolis käia meeldib mulle ainult sõprade pärast ja natuke ikka hariduse pärast ka.

• ·         Meie klassis on üks iseäralik komme. Me peidame üksteise asju koolimajas ära. Peidetud asjade omanike üle naerab kogu klass, sest nii lõbus  on vaadata, kuidas nad, pea laiali otsas, otsivad.

• ·         Kõige raskem oli loovtöö tegemine, kuid sain sellega hakkama. Ma olen uhke, et olen saanud midagi sellist teha.

• ·         Mäletan, kuidas Õpetaja minuga õiendas, kui ma tahtsin pealt vaadata, kuidas mõned õpilased teiste ees vabandavad.

• ·         Mäletan, kuidas üks tüdruk sai  alalõpmata pragada selle eest, et unustas end unistama.

• ·         Koolist lahkuda on tegelikult kahju, sest inimesed on omad ja paljusid neist tunnen juba väikesest saati. Jään kindlasti igatsema paljusid õpetajaid ja õpilasi ja seda väikest kooli, samas olen põnevil uue kooli ootuses.

• ·         Alguses arvasin, et siit koolist on kerge ära minna. Olin seda aega juba pikalt oodanud. Aga mida lähemale see jõuab, seda raskemaks selle peale mõtlemine läheb, eriti just klassi pärast. Meid on vähe ja kõik on omamoodi. Meil on omad naljad, millest keegi teine aru ei saa. Olenemata suurtest erinevustest ja arusaamatustest jään ma neid väga igatsema.

       Parimat teile, armsad lõpetajad!

Intervjuu Annely Joaga

Kuidas Te sattusite meie kooli huvitööd juhtima?

Olen Nissi kooli tegemistega kursis olnud pea kogu oma elu. Olen selle kooli vilistlane ja ka minu lapsed on siin koolis õppinud. Ka minu parimad sõbrad töötavad siin majas. Läbi sõprade jõudis minuni teave selle kohta, et Nissi kool vajab huvijuhti. Ilma sõprade soovituseta ja innustamiseta ei oleks ma täna kindlasti siin, sest ma ei oleks osanud ennast varem selles rollis ettegi kujutada.

Olete näidanud end loova, aktiivse ja energilise inimesena, kellel on palju huvitavaid ideid. Millega olete varem tegelenud? Mis on Teie hobid?

Olen varem töötanud lasteaiaõpetajana, juuksurina ja juuksurite õpetajana. Aktiivne tegutsemine on mulle omane olnud kogu aeg. Olen inimene, kes vajab tööd, kus saab pidevalt tegutseda ja ka puhkuselt ootan põnevust ja tegutsemist. Huvitavad ideed aga ei sünni kunagi siis, kui koostööd ei tee. Kõik peod ja üritused on saanud toimuma koos õpilaste ja kolleegidega mõtiskledes. Kui igaüks oma mõtte lendu laseb, siis neid koondades sünnibki tervik. Arvan, et üritus ongi seeläbi huvitav, et väga paljud seal osalevad inimesed on saanud selle toimumiseks ise midagi ära teha. Ma ei saa ilmselt oma vaba aja tegevusi hobideks nimetada, aga käin meelsasti teatris ja kinos. Eriti meeldib mulle kaasaegne teater, kus jääb sageli vaataja otsustada, kuidas vaadatud etendust tõlgendada. Vahel  meeldib mulle ka omaette olla ja siis nokitsen oma aias.

Kaks aastat Nissi koolis möödusid kiiresti. Mis oli kõige raskem ja mis kõige kergem (huvitavam) selle aja jooksul?

Kõige raskem oli esimest korda korraldada esimese septembri aktust. Arvasin siis, et pean kindlasti järgima seda, kuidas on enne olnud, ja ma ei tulnud selle pealegi, et võiks midagi muuta. Peale seda läks kõik ise paika ja minus tekkis vastupidine soov kõik üritused korralda nii, et lähenen neile erineva nurga alt. Kui olin selle enda jaoks paika pannud, siis muutuski töö huvitavaks.

Meenutame veel kaua omapäraseid ürituste dekoratsioone, lavakujundust ning saali paigutust. Milline üritus on selles osas kõige rohkem hinge jäänud?

Nii ei oskagi öelda, et missugune on kõige rohkem hinge jäänud. Olen püüdnud teha nii, et kõik oleksid võimalikult erinevad ja omamoodi meeldejäävad.  Mul on olnud dekoratsioonide valmistamisel palju abilisi. Õpilased on alati aidanud, kui neid palunud olen, ja Õpetaja Anton, õpetaja Kaie ja Virve on alati suureks abiks olnud. Kui mõelda nii, et missuguse ürituse saali kaunistamine on kõige suurem töö olnud, siis ehk 2013. aasta moesõu lava ja ka sama aasta jõulupidu nõudsid suuremat ettevalmistust.

Teie korraldatud üritused paistsid silma ka ladususe ning  sujuvuse poolest. Sageli tundus, et kõik toimub lausa iseenesest. Kuidas Te selle saavutasite?  

Minu arvates ei ole mitte ürituse korraldamine keeruline, vaid see, et tuleb leida idee või mõte, mille põhjal ja mille jaoks seda tegema hakata. Hea mõtte leidmiseks räägingi  õpetajate ja õpilastega, et siis sealt iva leida. Mitmel korral olen käinud jutustamas ka kooli raamatukogu ja Riisipere raamatukogu töötajatega ja nii leidnud ürituse keskse mõtte. Kui mõte käes, siis valmib peo kava. Numbrid, mis esitatakse, on ju teiste õpetajate õpetatud. Õpetaja Maile mõtleb väga palju kaasa ja leiab peo kesksele teemale alati väga sobilikud laulud. Samuti on alati abiks kõik algklasside õpetajad, piisab nende poole vaid pöörduda ja alti on kellelgi mingi tore lahendus varuks. See tunne, et kõik sujub iseenesest, ongi õige, sest kui kõik on läbi mõeldud ja koos ühtse tervikuna, siis ei olegi muud kui kõik teevad oma asja ja naudivad selle tegemist.

Kas soovite ka edaspidi töötada noortega?

Noortega koos midagi teha on tegelikult väga tore. Enne siia tööle tulekut olin päris ära unustanud 

selle, et elus on peale tõsiste asjade palju rohkem toredaid tegemisi. Kui oled noortega koos, oled ise ka veidike särtsakam, iseasi, kas see ka noortele nii 

paistab. Ma ei välista midagi ja kui töö, mida järgmisena tegema hakkan, on töötamine noortega, siis teen seda meelsasti.

Mida tahaksite veel meie kooliperele öelda?

Nissi koolis on palju toredaid ja aktiivseid noori. Kui nende mõtteid kuulda võtta, siis saab siin tulevikus palju toredaid asju sündima. Mind on rõõmustanud see, et õpilased tulevad ise küsima, kas nad saaksid esineda ja midagi teha. Sellist potentsiaali ja algatust tuleb rakendada ja toetada. Peale toredate õpilaste on siin ka toredad õpetajad, mõned neist on juba avastanud, et peale õppetükkide klassis saab noori õpetada ka läbi ürituste ja ühiste tegevuste. Neile, kel veel pole avanenud võimalust sel viisil tegutseda, soovin julgust pealehakkamiseks, sest sellisel moel õppimine on rõõm nii õpilasele kui ka õpetajale.

Aitäh!

Soovime Teile veel palju huvitavaid väljakutseid ning loomisrõõmu!