Ühine rongisõit

Reede, 18. oktoober oli  Nissi Põhikooli õpilastele ebatavaline. Päev algas kogunemise või klassijuhatajatunniga koolis ning jätkus rongisõiduga Tallinna. Kuigi päris tore oli koos oma koolivendade ja –õdedega üle tunni aja rongis vestelda, ei olnud päeva eesmärk siiski uue rongiga sõitmine. Tallinnas oli igal klassil koht, kuhu minna midagi huvitavat ja kasulikku teada saama. Päev jätkus pisikese vaba ajaga pealinnas ning taas rongisõiduga koju.

Õpilased I–IV klassini seekord kaasa ei tulnud, sest nendele leidus põnevat oma koolimajaski.

Kuidas paistis see päev aga asjaosalistele endile?

Algklassid

Selle aasta esimese veerandi viimane koolipäev oli teistmoodi. Kõik algklassid kogunesid pärast tunde saali. Külla oli kutsutud  Margus Veenre, kes oli kaasa võtnud erinevaid rahvapille. Pillid jäljendasid erinevate loomade, lindude ja putukate hääli. Mõni hääl oli päris naljakas. Külaline rääkis,  millest pillid on valmistatud ja kuidas tehtud. Huvitav oli teada saada, et vanasti kasutati nende tegemiseks tavalist roogu või isegi mürgist putke. Need lapsed , kes soovisid, said pärast loengu lõppu ka ise  pille puhuda.
See oli tore päev!

Markus

V klass

5. klass käis eelmise veerandi viimasel päeval ekskursioonil Tallinnas. Külastasime Tauno Kangro kunstiateljeed ja käisime raekojas. Kõigepealt läksimegi raekotta, kus jutustati meile huvitavaid lugusid nii Tallinna kui ka raekoja ajaloost.
Tauno Kangro kunstiateljees paljastas kunstnik viisi, kuidas teha lahedaid ja ilusad kujusid. Tutvusime ka tema kunstiteostega.
Pärast õppekäiku jalutasime rongijaama lähistel ringi, ostsime maiustusi ning juua.

Ott
 

VI klass

Veerandi viimasel päeval käisid 6.-9. klassi õpilased Tallinnas. Läksime kõik koos lõunase rongiga. Rongisõit oli kõigil väga tore ja kindlasti ka lõbus.

Meie läksime oma klassiga Niguliste kiriku kunstimuuseumisse. Seal nägime paljusid kauneid maale ja kujusid, mis olid väga haruldased ja ilusad. Peale Niguliste kirikus käimist läks enamik õpilastest iseseisvalt kas kinno või sööma.

Oli tohutult tore päev ja kindlasti oli kõigil väga lõbus. 

Lee

 

VII ja VIII klass

I veerandi viimasel koolipäeval külastasime oma kooli VII ja VIII klassiga Tallinna Linnamuuseumi.

Tallinna vanalinna südames Vene tn 17 asuva Linnamuuseumi hoone ajalugu ulatub tagasi 14. sajandisse. Maja kuulus sajandeid linna nimekaile kodanikele – kaupmeestele ja raehärradele. Muuseumiks kohandati hoone aastatel 1963-1965, praeguse ilme sai see renoveerimise käigus aastail 1997-2000. Muuseumi ekspositsioon annab ülevaate Tallinna ajaloost läbi sajandite, muinasaja lõpust kuni Eesti taasiseseisvumiseni 1991. aastal.

Muuseumis riietusime nagu linnakodanikud 500 aastat tagasi ja liikusime mööda vana kaupmehe maja erinevaid ruume. Samuti saime teada, kuidas käis merekaubandus. Õppisime suurel maketil Tallinna tähtsate ehitiste asukohti. Ajaloo süngemat poolt ilmestasid Tallinna timukas ja tema mõõga koopia. Samas olid ka raevangla piinakambri piinariistad. Järgmises saalis olid keskaegse maja makett, Rüütelkonna hoonest pärit aadlivappide koopiad, noorpaar keskaegses riietuses, vanad kirstud. 

Oli tore ja sisukas päev.

Steven

VIII klass ronis muuseumipäeva lõpetuseks Oleviste kiriku torni, et Tallinn veel kord kõrgelt oma silmaga üle vaadata.

 

IX klass

9. klassiga käisime I veerandi lõpuekskursioonil Eesti Ajaloomuuseumis. Eesti Ajaloomuuseumi aadress on Tallinn, Pikk 17. Oma ekskursiooni alustasime suurest saalist, kus oli palju tabeleid ja plakateid Eesti ajaloo kohta. Giid rääkis meile veidi majast ning seejärel liikusime edasi järgmisse saali, kus oli palju suuri pilte. Piltidel oli kujutatud inimesi ning nende riietust vanast ajast. Käisime ka keldrikorrusel, kus oli palju vanu esemeid – heeringaid, vilja, kangast, villa jne. Samuti nägime muuseumi kõige vanemat eset. Muuseumis lasti meil ka mängu mängida, kus saime uurida paljusid esemeid ning arutleda nende üle gruppides. Lõpuks läks meil juba kiireks ja pidime rongile minema. Muuseum oli huvitav ning soovitan seda kõigile! 

Karini
 

Ootame uusi põnevaid üritusi!

Koostas õpetaja Eve

Kirjanik koolis

Esmaspäeval, 7. oktoobril oli meie koolis ärev päev. Nimelt tuli meile külla kirjanik. Ja mitte lihtsalt kirjanik, vaid Andrus Kivirähk! Tema tulek oli kooli õhus juba kevadest saadik ning nüüd saigi teoks.

Valmistusime Andrus Kivirähkiga kohtumiseks hoolega: lugesime tema raamatuid, vaatasime väljapanekut tema teostest kooli fuajees, võtsime lemmikuid autogrammide jaoks kaasa.

Kohtumise alguses esitasid VI klassi õpilased etüüde, mis olid inspireeritud raamatu „Kaka ja kevad“ juttude pealkirjadest. Seejärel sai sõna külaline, kes luges meile ette mõned uued vahvad lastelood, rääkis oma elust, vastas paljudele küsimustele ning kirjutas suure hulga autogramme.

Millisena nägid seda kohtumist meie õpilased, selle kohta katkeid nende muljetest.

•  See oli lahe, et Andrus Kivirähk üldse siia kooli tuli. Saime temast päris palju teada. Ta rääkis hästi naljakaid lugusid. Kõige naljakam oli lugu Oskariga.

•  Mulle meeldis see, kui ta meile lugusid ette luges. Mulle meeldis kõige rohkem lugu „Koledad Barbied“. Mulle meeldis veel näiteringi näidend.

• Ta luges naljakaid jutte. Need meeldisid mulle väga.

•  Mulle meeldis, kui ta luges katkendeid oma raamatutest. Ma ei oleks arvanud, et talle meeldivad Astrid Lindgreni raamatud.

•  Sain teada, et ta kirjutab uut raamatut, et ta viimane raamat on „Konna musi“ ja et ta mõtleb oma lood välja.

• Minule jäi tänasest meelde, et ta on kirjutanud juba 20 aastat, et ta on 43-aastane ja tal on 3 last.

• Ta jutustas toredaid lugusid, andis allkirju, vastas küsimustele, rääkis endast. Ta on mu lemmikkirjanik. Ta on tore!

•  Kohtumine Andrus Kivirähkiga oli väga tore!

• Kõige toredam oli see, et ta tegi nalja ja rääkis väga vabalt ning hästi.

• Tore mees oli. Tal on lahedad raamatud, aga igav on kirjutada.

•   Ta oli tore mees, kes kirjutas häid ja naljakaid raamatuid. Mulle meeldis etüüd isa sokkidest.

•  Arvan, et kirjanikutöö on täitsa tore.

•  Kirjanik jättis sümpaatse mulje. Oli tore vaheldus. Kohtumise alguses esitatud etüüdid olid ka väga toredad.

• Temaga kohtumine oli väga meeldiv ja kindlasti jääb see alatiseks meelde. Ta tundus tark ja sümpaatne inimene olevat. Tal on head raamatud ja kindlasti on tema fantaasia suurepärane. Mulle see meeldis. Sain temaga isegi pilti teha!

Jääme Andrus Kivirähkilt ootama uusi põnevaid lugusid ning uusi kohtumisi.

Õpetaja Eve

Intervjuu aasta õpetaja Ulvi Lepplaanega

Kui kaua olete õpetaja olnud? 
Olen olnud õpetaja 20 aastat.

Kas teil on juba noorusest saadik soov õpetajaks saada?

Kui ei, siis kelleks saada tahtsite?
Õpetajaametist ma küll mõelda ei osanud. Kuna mulle on alati loomad südamelähedased olnud, arvasin, et minust saab loomaarst.

 

Mis on õpetajaks olemise positiivsed küljed ja mis teile selle ameti juures enim meeldib? 
Õpetajate töö on huvitav, nad osalevad laste ja noorte arengus. Kui õpetaja ja õpilased liiguvad koos ühise eesmärgi poole, tekib eriline energia ja see on meeldiv kogemus.

Kas aasta õpetaja tiitel oli ootamatu või aimasite seda juba ette? 
Aasta õpetaja tiitel oli üllatus.

Rääkige mõni kõige meeldejäävam lugu, mis teie õpetajaks olemise ajal on juhtunud? 
Meenub esimene lõpuaktus Nissi koolis. Saal on rahvast täis, lõpetajad istuvad aukohal ja õpetajad esireas. Direktor Andres Pajula alustab oma pidulikku kõnet. Äkki ilmub kusagilt suurepoolse taksi mõõtu koer ja hakkab ükshaaval lõpetajaid läbi nuusutama. Direktor on nõutu ja katkestab kõne. Siis ma tunnen meie pere Miku ära. Seda, kuidas ma koera kinni võtsin ja koolimajast minema sain, ei ole ma kunagi mäletanud. Üle staadioni koju kiirustades üritasin ma lolli looma kinni püüda, et ta ära kägistada. Kuna Miku ennast kätte ei andnud, õnnestus tal veel kuus aastat elada.

Missugust muud ametit tahaksite proovida?   
Kui mind kevadel koolimajas enam ei kohta, olen lõpuks ometi viljapuude pookimise selgeks saanud ja aednikuks hakanud.

Aitäh!

Soovime õpetaja Ulvile sisukaid ja tegusaid kooliaastaid veel paljudeks aastateks.

Intervjueeris Kaisa Käsper

Hõimupäev

19. oktoobril tähistati Eestis hõimupäeva. Meie koolis olid sel puhul erilise tähelepanu all liivlased, keda on praeguseks alles kümmekond inimest. Liivi keeltki oskab vaid neljakümne inimese ringis. Kunagine Läti ulatuslikku rannikuala asustanud rahvus on segunenud lätlastega ning liivlaste kultuur hääbub.

Vaatasime kogu kooliperega neljapäeva teisel vahetunnil I korruse fuajees katkendit Lennart Meri ja Enn Säde 1991. aastal valminud filmist „Liivlaste lood“. Kuulsime ehedat liivi keelt ning tundsime ära nii mõnegi eesti keelega sarnaneva sõna. Samas oli ka sõnu, millest ilma all oleva tõlketa aru ei oleks saanud.

Valik sõnu, mille õpilased ära tundsid ja meelde jätsid (kuulmise järgi kirjutatud, erinevates muutevormides):

meri – mere, merk, mjerä, merr, mirr, miri, mer, mergi, merri;

mets – mõdsa, mits, mõtsa, möts, metsa, metsö, mõts, muto;

neem – nana, ninna, nin;                                

kirik – pivakoda;

rannas – raanas, randas;

seal – tääl, sääl;

üle – jüle;

seda – tõda;

näha – nääda;

jalas – jalass;

kivi – kiva, kivio;

ajalugu – histori;

pisaraid – pisairaid;

ratas – rittid, rikia;

liiv – jugo;

mõtlema – möitsi;

sinine – sini.

Loodetavasti peavad alles jäänud liivlased veel kaua vastu ning saame edaspidigi nende kui sugulasrahva saatusele kaasa elada.

Koostas õpetaja Eve