Päästeteemaline nädal Nissi Põhikoolis

Elupäästja

Kord elas ühes korteris pere. Isa Toomas ja ema Katrin jätsid oma kaksikud Liisa ja Miia üksinda koju.

Kaksikud hakkasid köögis kokkasid mängima. Nad olid pannud pliidi tööle, kuid kinni ei pannud. Pliidi peale oli jäänud ka üks paberitükk. Ning sellest tekkiski tuli. Kui kaksikud seda märkasid, jooksid nad akna juurde ja hüüdsid: „Appi!“

Inimesed, kes olid karjeid kuulnud, arutasid, mida küll teha. Äkki tuli üks mees, kellel oli redel kaasas. 
Ta hakkas teise korruse aknast sisse ronima. Ta aitas kaksikud redelile ja just siis, kui ta hakkas alla tulema, ta kuulatas ning jooksis sisse tagasi.

Ja siis kuulsid inimesed mingit pauku. Oli vaikus, kõik ootasid. Ning äkki tuli mees, pisut vigastatuna, väikese kassipojaga välja. Kaksikud olid üliõnnelikud oma kassipoja üle.

Ning varsti jõudsid kohale tuletõrjujad.

Järgmisel päeval autasustati meest uhke medaliga. Kuid kõige tähtsam oli see, et kaksikutega oli kõik korras ning pere oli koos.

Rianne Väli

6. klass

Õnnetus ei hüüa tulles

Oli täitsa tavaline päev. Autod sõitsid, inimesed kõndisid tänaval. Ma läksin koolist koju.

Ma olin superväsinud ja viskasin koolikoti nurka. Siis läksin kööki ja võtsin klaasi vett. Mul kukkus paar tilka maha. Ma ei teinud sellest välja. Siis tegin ma endale võisaia, panin selle mikrolaineahju ja läksin värskendavat limonaadi võtma.

Kui ma tagasi tulin, libisesin ja klaas limonaadi kukkus mikrolaineahju peale ning see läks suure leegiga põlema.

Terve köök põles! Ma nägin oma võisaia. Ma proovisin selleni saada, aga siis see põles minu silmade ees. Sellest hetkest ma teadsin, et pole enam lootust. Ma võtsin oma jõu kokku, aga nägin, et köögiuks põles ja sealt välja ei saa. Mul oli telefon taskus ja ma helistasin numbril 112.

Ma sain öelda, kus ma olen, siis jäin vingus hingetuks. Pärast olin ma haiglas ja terve. Kuigi terve köök põles maha, said tuletõrjujad mu välja.

Virgo Frank

6. klass

Olime õpetajad

Igal sügisel oktoobrikuu algul on nii meie kui ka teistel koolidel traditsiooniks kujunenud õpetajate päeva tähistamine. Selle päeva mõte seisneb selles, et kooli vanimad õpilased vahetavad selleks päevaks õpetajatega kohad ära. Õpilastele laskub õlgadele vastutus ja õpetajatele vabadus.

Juba üheksa aastat siin koolis käies olen igal sügisel mõelnud, millal ometi jõuab kätte see aeg, mil meie saame õpetajad olla. Milline tunne on see, kui lähed klassi ette ja proovid kellelegi midagi seletada? Mida teha, kui sind mitte keegi ei kuula? Nüüd tean ma seda juba omal nahal.

Tegime koos sõbraga õpetajatele kaardid. Need joonistasime käsitsi ning siis prinditi neid nii palju, kui  vaja oli. Klassiõde tegi õpetajatele muffineid.

Meie päev algas aktusega. Kuna meie oleme 9. klass, siis meil oli kohustus valvata väiksemaid ja hoida saalis vaikust. Poisid viisid õpetajad saali ning tüdrukud kinkisid neile kaardid ja muffinid.

Need olid valminud hoole ja armastusega. Miks muffinid ja mitte lilled? Soovisime olla eelnevatest aastatest erinevad ning natuke seda lilletraditsiooni murda.

Minu kõige suuremaks lemmikuks sellel päeval sai kolmas klass, kes minuga kogu aeg kaasa rääkis, küsimustele vastas ning ka ise küsis.

Kõige rohkem ootasin ma tundi 1. klassiga, kuna see tundus kõige rahulikum klass. Neile tundi andes meenusid mulle tegevused, mida meie 1. klassis tegime.

Kogu päeva jooksul jäin ma kõige rohkem rahule 3. klassi matemaatikatunniga, kuna kogu see klass tegi kõike nii ilusti kaasa ja nad olid lihtsalt väga toredad.

Kehalise kasvatuse tunnis tegin saali ukse lahti ja panin õpilased joone taha seisma. Rääkisin, mida me teeme tänases tunnis. Soojenduseks  tegime umbes 10 minutit ketikulli, siis panin nad rahvaste palli mängima. Neile meeldis see tund väga.

Kõige rohkem meeldis mulle tund, kus pidime õpetajatele tunde andma.

Päev oli lõbus, kuid osad inimesed ajasid küll närvi mustaks.

Jumalik tunne oli päeva lõpus võtta ära kõrged kontsad ning astuda õpilase kingadesse tagasi ja nautida viimast aastat siin koolis.

Soovitan järgmiseks aastaks 8. klassile, et nad olgu õpetajad üksi, sest nii on parem kogemus ja õpilased keskenduvad ühele inimesele. (Rasmus)

Ise ma küll õpetajaks ei taha saada.

Kokkuvõtteks ütleksin, et ega see õpetajaamet nüüd nii hull ka ei olnud, et sellele kindlalt ei ütleksin. Õpetada oli tegelikult tore ja õpilased vahvad.

Üldiselt oli tore ja töökas päev.

Elagu õpetajad ja nende vastupidavad närvid!

Nissi Põhikooli IX klass