Jõululuulet 4. klassilt

Jõuluvana

Suur, paks

Toob lastele kinke

Tekitab inimestes palju elevust

Taat

Laura ja Greete

Päkapikk

Punane, rõõmsameelne

Salakavalalt põnev piiluja

Igal hommikul natuke põnevust

Kääbik

Kirke ja Frank Aron

------------------------ 

Päkapikk

Väike, naljakas

Hiilib mööda tube

Ta tunneb meie rõõme

Jõuluime

Siiri ja Sten Kenneth

Piparkoogimaja

Magus, glasuurine

Ootab päkapikke, söödav

Imeliselt oodatud piparkookide hulgast

Minimaja                                                                        

Helmi ja Jürgen

----------------------

Jõuluvana

Tore, armas

Lastele rõõmu tegemine

Väga paks südamlik habemik

Punanina

Birgit ja Mehis

Lumi

Valge, külm

Sajab taevast alla

Lumi tekitab suurt elevust

Lumehelves

Cathrin ja Jan-Janis

Käsitöö & blogid

Septembri algul said 9.klassi tüdrukud käsitöötunnis ülesande leida ise endale meelepärane töö, planeerida selle valmistamine kümnele tunnile ning siis oma ajaplaneeringut jälgides soovitud ese valmis teha. Tüdrukute valikud olid enesekindlad, julged ning eksperimentaalsed. Võime rõõmu tunda, et kasvamas on naised, kelle valikuid ei ahista hirm käsitöö tehnoloogilise poole ega töömahukuse ees. Kõik tööd jõudsid lõpule õigel ajal, võib-olla mõnel puhul küll töö valmimise käigus oma võimeid ümber hinnates ning mahtu vähendades. Lisakohustusena oli vaja oma töö valmimise kohta blogi pidada.

Järgnevalt jagame teiega blogisid, et saaksite nende tegevusele pilku heita.

Muhu tikand

Beebipapud
                                                                       
Vanade pükste ümbersünd

Lapitekk

Pleed

Triibulised padjad

Isadest

Minu isa

Minu isa nimi on Tanel. Ta elab Kuusalus. Me oleme isaga väga sarnased, eriti iseloomu poolest. Minu isa on keskmist kasvu tumedate hõredate juustega. Tal on rohelised silmad.

Isa on mul väga töökas. Ta töötab Kuusalu Soojuses. Lisaks on mu isa vabatahtlik päästja. Kuigi mu isa elab kaugel, leiab ta alati õe ja minu jaoks aega. Oleme koos nädalavahetustel ja koolivaheaegadel. Käime koos reisimas, nii Eestis kui ka välismaal. Meile meeldib koos bowlingut mängida ja kinos käia.

Minul on kõige vahvam isa, sest ta hoiab ja armastab mind.

Marten Tõnsau, 3.klass

Minu isa

Minu isa on väga vahva. Tal on piisavalt aega minuga koos olla. Tal on lühike habe ja lühikesed juuksed. Ta käib ka tööl. Minu isa töötab Soomes ehitajana. Vahel käime Soomes tal ka külas. Pärast kooli käime koos perega õues. Ma aitan isal õues tööd teha ning käime koos koeraga jalutamas. Vabal ajal käime linnas. Minu peres teeb isa vahel ka süüa. Õhtuti vaatab ta telekast uudiseid. Pärast mängime koos perega lauamänge. Mulle meeldib oma isa, sest ta on hooliv.
Ta on mulle väga kallis.

Helerin Kadak, 3.klass

Käisime Leedus!

Kui tavaliselt tehakse IX klassi lõpuekskursioon kevadel peale eksameid, siis meiega on lood teisiti. Nimelt võime nüüd rahuliku südamega keskenduda õppimisele ja lõpetamisele, sest kõik meie klassi 13 õpilast said 3-päevaselt Leedureisilt hea emotsiooni ja jõudu talvele vastu minna.

Õpilaste reisimõtted on koondunud järgmiseks reisikirjaks.

Meie reis sai alguse laupäeva hommikul päris vara ning suuna võtsime Leedu poole. Terve päev bussis, mõned vahepeatused... Kuid polnud hullu midagi, sest seltskond oli üheksandat aastat järjest parim.

Esimene peatus oli meil Riias, kus käisime Lidos söömas. Seal juhtus meist ühel ka väike äpardus linnuga, kuid see oli hea enne. Seejärel Riia vanalinnas leidsid poisid laheda naljapoe ja selle kõrval veel uhke limusiini.

Leetu jõudes külastasime tuntud Ristimäge. See oli tõeliselt uhke koht, vast reisi põnevaim ja meeldejäävaim. Me ei suutnud ära imestada, kuidas selline asi oli alguse saanud ja nüüd nii suureks kujunenud on. Seal olles oli kuidagi teistmoodi tunne. Võimas!

Edasi võtsime suuna Vilniuse hotelli poole. Sisustasime bussisõidu enamasti laulmisega ja lõpuks ka tobedate piltide tegemisega...

Hotelli jõudes jagati toad ning tüdrukute suureks õnneks olid tubades vannid!!! See oli nii mõnegi suur soov ja see ka täitus.

Hiljem läksime pimedas Vilniuses seiklema, Maximat otsima. Suutsime natuke suurema ringi teha kui vaja ja kohalikelt abi küsida, kuid lõpuks jõudsime pärale. Söögid-joogid said teistel peagi ostetud, kuid kaks tüdrukut veetsid selle tunnikese hoopis meigiosakonnas. Kõigi meigivahendite ostu kõrval oli põhiline see, et nad ostsid 2 liitrit vannivahtu!!!

Õhtul leppisime kokku öörahu kell 00.00. Õpetajad käisid uste taga umbes tunnikese patrullimas. See pakkus meile väga nalja, facebooki ühises grupis määrasime nende asukohta ja hoiatasime üksteist. Nüüd suur ülestunnistus: olenemata öörahust, oli siiski enamik klassi õpilastest kauem üleval... Sellegipoolest saime järgmisel päeval ilusti hakkama. Peab veel ütlema, et voodid olid väga-väga mugavad.

Teisel päeval sõime hommikust ja sõitsime edasi Trakai linnusesse, mis oli väga ilus, kuid suure külma tõttu ei soovinud me seal eriti ringi liikuda. Küll aga ostsime kodustele kaasa imehead rosinatega leiba.

Seejärel läksime Vilniuse kesklinna, mis oli väga kaunis, suurde kaubanduskeskusesse ja sealt edasi Vichy veeparki. See oli küll vahva, kuid väga sarnane Jurmala omaga, kus oleme mitu korda käinud. Aega oli meil kuskil 4 tundi ja seda oli meile natuke liiga palju. Me lahkusime varem.

Poisid otsisid sel päeval Vilniuses ja Trakaist üles kõik Ameerika autod.

Hotelli jõudes oli varasemalt kokku lepitud, et öörahu ei ole. Olime siis üksteise tubades, ajasime juttu, rääkisime, tegime videoid ja muud põnevat. Kell 7 läksime hommikust sööma ning peale seda vajusime 2 tunniks magama.

Kolmandal päeval ootas meid ees pikk bussisõit koju, mis möödus ikka laulmise ning ka paaritunnise unega.

Kui ma mõtlen Leedule, siis valdavad mind väga head emotsioonid.

Reis oli väga, väga, väga tore! Suured tänud maailma parimale klassile, toredatele õpetajatele, kannatlikule bussijuhile ning ka giidile, kes hoolimata enda sagedasest rääkima unustamisest täitsa tore oli.

Meil on väga lahe klass!

Päästeteemaline nädal Nissi Põhikoolis

Elupäästja

Kord elas ühes korteris pere. Isa Toomas ja ema Katrin jätsid oma kaksikud Liisa ja Miia üksinda koju.

Kaksikud hakkasid köögis kokkasid mängima. Nad olid pannud pliidi tööle, kuid kinni ei pannud. Pliidi peale oli jäänud ka üks paberitükk. Ning sellest tekkiski tuli. Kui kaksikud seda märkasid, jooksid nad akna juurde ja hüüdsid: „Appi!“

Inimesed, kes olid karjeid kuulnud, arutasid, mida küll teha. Äkki tuli üks mees, kellel oli redel kaasas. 
Ta hakkas teise korruse aknast sisse ronima. Ta aitas kaksikud redelile ja just siis, kui ta hakkas alla tulema, ta kuulatas ning jooksis sisse tagasi.

Ja siis kuulsid inimesed mingit pauku. Oli vaikus, kõik ootasid. Ning äkki tuli mees, pisut vigastatuna, väikese kassipojaga välja. Kaksikud olid üliõnnelikud oma kassipoja üle.

Ning varsti jõudsid kohale tuletõrjujad.

Järgmisel päeval autasustati meest uhke medaliga. Kuid kõige tähtsam oli see, et kaksikutega oli kõik korras ning pere oli koos.

Rianne Väli

6. klass

Õnnetus ei hüüa tulles

Oli täitsa tavaline päev. Autod sõitsid, inimesed kõndisid tänaval. Ma läksin koolist koju.

Ma olin superväsinud ja viskasin koolikoti nurka. Siis läksin kööki ja võtsin klaasi vett. Mul kukkus paar tilka maha. Ma ei teinud sellest välja. Siis tegin ma endale võisaia, panin selle mikrolaineahju ja läksin värskendavat limonaadi võtma.

Kui ma tagasi tulin, libisesin ja klaas limonaadi kukkus mikrolaineahju peale ning see läks suure leegiga põlema.

Terve köök põles! Ma nägin oma võisaia. Ma proovisin selleni saada, aga siis see põles minu silmade ees. Sellest hetkest ma teadsin, et pole enam lootust. Ma võtsin oma jõu kokku, aga nägin, et köögiuks põles ja sealt välja ei saa. Mul oli telefon taskus ja ma helistasin numbril 112.

Ma sain öelda, kus ma olen, siis jäin vingus hingetuks. Pärast olin ma haiglas ja terve. Kuigi terve köök põles maha, said tuletõrjujad mu välja.

Virgo Frank

6. klass

Olime õpetajad

Igal sügisel oktoobrikuu algul on nii meie kui ka teistel koolidel traditsiooniks kujunenud õpetajate päeva tähistamine. Selle päeva mõte seisneb selles, et kooli vanimad õpilased vahetavad selleks päevaks õpetajatega kohad ära. Õpilastele laskub õlgadele vastutus ja õpetajatele vabadus.

Juba üheksa aastat siin koolis käies olen igal sügisel mõelnud, millal ometi jõuab kätte see aeg, mil meie saame õpetajad olla. Milline tunne on see, kui lähed klassi ette ja proovid kellelegi midagi seletada? Mida teha, kui sind mitte keegi ei kuula? Nüüd tean ma seda juba omal nahal.

Tegime koos sõbraga õpetajatele kaardid. Need joonistasime käsitsi ning siis prinditi neid nii palju, kui  vaja oli. Klassiõde tegi õpetajatele muffineid.

Meie päev algas aktusega. Kuna meie oleme 9. klass, siis meil oli kohustus valvata väiksemaid ja hoida saalis vaikust. Poisid viisid õpetajad saali ning tüdrukud kinkisid neile kaardid ja muffinid.

Need olid valminud hoole ja armastusega. Miks muffinid ja mitte lilled? Soovisime olla eelnevatest aastatest erinevad ning natuke seda lilletraditsiooni murda.

Minu kõige suuremaks lemmikuks sellel päeval sai kolmas klass, kes minuga kogu aeg kaasa rääkis, küsimustele vastas ning ka ise küsis.

Kõige rohkem ootasin ma tundi 1. klassiga, kuna see tundus kõige rahulikum klass. Neile tundi andes meenusid mulle tegevused, mida meie 1. klassis tegime.

Kogu päeva jooksul jäin ma kõige rohkem rahule 3. klassi matemaatikatunniga, kuna kogu see klass tegi kõike nii ilusti kaasa ja nad olid lihtsalt väga toredad.

Kehalise kasvatuse tunnis tegin saali ukse lahti ja panin õpilased joone taha seisma. Rääkisin, mida me teeme tänases tunnis. Soojenduseks  tegime umbes 10 minutit ketikulli, siis panin nad rahvaste palli mängima. Neile meeldis see tund väga.

Kõige rohkem meeldis mulle tund, kus pidime õpetajatele tunde andma.

Päev oli lõbus, kuid osad inimesed ajasid küll närvi mustaks.

Jumalik tunne oli päeva lõpus võtta ära kõrged kontsad ning astuda õpilase kingadesse tagasi ja nautida viimast aastat siin koolis.

Soovitan järgmiseks aastaks 8. klassile, et nad olgu õpetajad üksi, sest nii on parem kogemus ja õpilased keskenduvad ühele inimesele. (Rasmus)

Ise ma küll õpetajaks ei taha saada.

Kokkuvõtteks ütleksin, et ega see õpetajaamet nüüd nii hull ka ei olnud, et sellele kindlalt ei ütleksin. Õpetada oli tegelikult tore ja õpilased vahvad.

Üldiselt oli tore ja töökas päev.

Elagu õpetajad ja nende vastupidavad närvid!

Nissi Põhikooli IX klass

Kuidas ma veetsin oma suve

Frank Aron Ragilo, 4.klass

Greete Malofejev, 4.klass

Jürgen Lehtme, 4.klass

Teele … teele … teele … teele …

Rõõmsad kaugused …

Aed. Sirged hekid.

Puud sosinal jutlevad pargis.

            Jooksujalu kõik läksid.

            Sa trepil

            õitsvas vaikuses seisatud vargsi.

Ehteis kirsipuud.

Aas õitetules.

Jällenägemist! Jumalaga …

            Kord, kui lahkuma hakkavad kured,

            kes taas tuleb,

kes ei tule aga …

Küllap siis

nagu võiduloos helges

kõik kasvama asuvad ruttu:

koolimaja saab sulaselgeks

imelossiks, ajab homsega juttu.

Kunstiteoseks suurdub see maaling,

mis aknast kord puutus silmi.

            Arginaljugi koolisaalis

sa vaatad kui põnevusfilmi.

            Tahvel, kriiditükk … keskustelud –

kõik sirguvad millegi muuna.

Ja me endigi väikesed elud

kasvavad pargipuuna.

                                            / Leili Andre/

Nissi kooli lõpetajaid on sel aastal  seitse.  Sellepärast kutsuvadki nad end nädalapäevadeks.

Hannaliina on esmaspäev, mis algab uniselt, kuid lõppeb hea seltskonna keskel naeratusega.

Karini kui teisipäev upitab teisi jalule ning juhatab neid edasi.

Kolmapäevaks on  Elizavete kui nädala keskpaik; ta aitab oma naljade ja särtsakusega meil nädala üle elada.

Martin on meie neljapäev, mil oodatakse nädalalõppu ja tehakse viimaseid pingutusi, et juba vabalt

väljas ringi joosta.

Triinu kui reede teeb lõpu sellele raskele ja pingutusi täis nädalale oma aktiivsuse ja

rõõmsa meelega.

Kaisa on alati kõigile meeldiv laupäev ning temaga on võimatu kurb olla.

Pühapäevaks võib nimetada Kristjanit, kes on vaikne ja tagasihoidlik. Nädalale perfektne lõpp.

Oma kooliaastatest meenutavad nad aga järgmist:

•       Mäletame veel selgelt, kuidas läksime esimesse klassi ja õpetaja lubas meie heaks kas või käte peal seista. See aeg, mis me siin viibima pidime, tundus lõputu, kuid kasulik ja täis mälestusi. Olime kõik nii elevil, et saime puu otsast kommi võtta ja oma esimesi aabitsaid hoida. Keegi meist ei pidanud veel muretsema selle pärast, kuhu edasi minna ja mida edasi teha. Kõik tundus nii lilleline.

• ·        Mäletan täpselt oma esimest ja teist koolipäeva. Esimesel päeval toimus minu esimene aktus. Olin nii rõõmus, et käisin isegi juuksuris. Sel hetkel ei osanud isegi arvata, et kool pole nii lõbus koht nagu lasteaed. Ja ka seda ma siis ei teadnud, et koolis võib nii raske olla. Teisel päeval tundsin, et see on vist kõige hirmsam paik, kus ma seni olnud olen. Ma olin siis ju nii väikene ja kõik teised mu ümber olid väga suured ja võõrad.

• ·        Üks meie seast muudkui õiendas, teine tõmbas klassiõelt juuksed ära ning kaks tüdrukut tahtsid mõlemad klassi liidrid olla.

• ·       Olime veel algklassides, kui üks meie klassi tüdruk tuli kooli ja rääkis kõigile, et päkapikke pole olemas. Me vaatasime talle kõik rumala näoga otsa, küsides-mis mõttes? Ta oli leidnud kodust sahtli, mis oli täis päkapikukomme. Me ülejäänud klassikaaslastega otsustasime, et see tüdruk ajab ikka pada ja meie usume ikka edasi, et päkapikud on olemas.

• ·        Mäletan, et kui meil oli klassiõhtu, siis üks meist pidi tooma tikuvõileibu, mille peal on marineeritud teod, aga teel kooli oli ta kõik teod ära söönud.

• ·        Vanas koolimajas lasi katus vihmaperioodidel pidevalt läbi. Me olime siis esimese klassi juntsud  ja läbimärjaks saamisest hoolimata jooksime igal võimalusel tilkuvast kohast läbi.

• ·         Ma olen käinud siin koolis üheksa aastat, aga siiani mulle ei meeldi kool. Koolis käia meeldib mulle ainult sõprade pärast ja natuke ikka hariduse pärast ka.

• ·         Meie klassis on üks iseäralik komme. Me peidame üksteise asju koolimajas ära. Peidetud asjade omanike üle naerab kogu klass, sest nii lõbus  on vaadata, kuidas nad, pea laiali otsas, otsivad.

• ·         Kõige raskem oli loovtöö tegemine, kuid sain sellega hakkama. Ma olen uhke, et olen saanud midagi sellist teha.

• ·         Mäletan, kuidas Õpetaja minuga õiendas, kui ma tahtsin pealt vaadata, kuidas mõned õpilased teiste ees vabandavad.

• ·         Mäletan, kuidas üks tüdruk sai  alalõpmata pragada selle eest, et unustas end unistama.

• ·         Koolist lahkuda on tegelikult kahju, sest inimesed on omad ja paljusid neist tunnen juba väikesest saati. Jään kindlasti igatsema paljusid õpetajaid ja õpilasi ja seda väikest kooli, samas olen põnevil uue kooli ootuses.

• ·         Alguses arvasin, et siit koolist on kerge ära minna. Olin seda aega juba pikalt oodanud. Aga mida lähemale see jõuab, seda raskemaks selle peale mõtlemine läheb, eriti just klassi pärast. Meid on vähe ja kõik on omamoodi. Meil on omad naljad, millest keegi teine aru ei saa. Olenemata suurtest erinevustest ja arusaamatustest jään ma neid väga igatsema.

       Parimat teile, armsad lõpetajad!

Intervjuu Annely Joaga

Kuidas Te sattusite meie kooli huvitööd juhtima?

Olen Nissi kooli tegemistega kursis olnud pea kogu oma elu. Olen selle kooli vilistlane ja ka minu lapsed on siin koolis õppinud. Ka minu parimad sõbrad töötavad siin majas. Läbi sõprade jõudis minuni teave selle kohta, et Nissi kool vajab huvijuhti. Ilma sõprade soovituseta ja innustamiseta ei oleks ma täna kindlasti siin, sest ma ei oleks osanud ennast varem selles rollis ettegi kujutada.

Olete näidanud end loova, aktiivse ja energilise inimesena, kellel on palju huvitavaid ideid. Millega olete varem tegelenud? Mis on Teie hobid?

Olen varem töötanud lasteaiaõpetajana, juuksurina ja juuksurite õpetajana. Aktiivne tegutsemine on mulle omane olnud kogu aeg. Olen inimene, kes vajab tööd, kus saab pidevalt tegutseda ja ka puhkuselt ootan põnevust ja tegutsemist. Huvitavad ideed aga ei sünni kunagi siis, kui koostööd ei tee. Kõik peod ja üritused on saanud toimuma koos õpilaste ja kolleegidega mõtiskledes. Kui igaüks oma mõtte lendu laseb, siis neid koondades sünnibki tervik. Arvan, et üritus ongi seeläbi huvitav, et väga paljud seal osalevad inimesed on saanud selle toimumiseks ise midagi ära teha. Ma ei saa ilmselt oma vaba aja tegevusi hobideks nimetada, aga käin meelsasti teatris ja kinos. Eriti meeldib mulle kaasaegne teater, kus jääb sageli vaataja otsustada, kuidas vaadatud etendust tõlgendada. Vahel  meeldib mulle ka omaette olla ja siis nokitsen oma aias.

Kaks aastat Nissi koolis möödusid kiiresti. Mis oli kõige raskem ja mis kõige kergem (huvitavam) selle aja jooksul?

Kõige raskem oli esimest korda korraldada esimese septembri aktust. Arvasin siis, et pean kindlasti järgima seda, kuidas on enne olnud, ja ma ei tulnud selle pealegi, et võiks midagi muuta. Peale seda läks kõik ise paika ja minus tekkis vastupidine soov kõik üritused korralda nii, et lähenen neile erineva nurga alt. Kui olin selle enda jaoks paika pannud, siis muutuski töö huvitavaks.

Meenutame veel kaua omapäraseid ürituste dekoratsioone, lavakujundust ning saali paigutust. Milline üritus on selles osas kõige rohkem hinge jäänud?

Nii ei oskagi öelda, et missugune on kõige rohkem hinge jäänud. Olen püüdnud teha nii, et kõik oleksid võimalikult erinevad ja omamoodi meeldejäävad.  Mul on olnud dekoratsioonide valmistamisel palju abilisi. Õpilased on alati aidanud, kui neid palunud olen, ja Õpetaja Anton, õpetaja Kaie ja Virve on alati suureks abiks olnud. Kui mõelda nii, et missuguse ürituse saali kaunistamine on kõige suurem töö olnud, siis ehk 2013. aasta moesõu lava ja ka sama aasta jõulupidu nõudsid suuremat ettevalmistust.

Teie korraldatud üritused paistsid silma ka ladususe ning  sujuvuse poolest. Sageli tundus, et kõik toimub lausa iseenesest. Kuidas Te selle saavutasite?  

Minu arvates ei ole mitte ürituse korraldamine keeruline, vaid see, et tuleb leida idee või mõte, mille põhjal ja mille jaoks seda tegema hakata. Hea mõtte leidmiseks räägingi  õpetajate ja õpilastega, et siis sealt iva leida. Mitmel korral olen käinud jutustamas ka kooli raamatukogu ja Riisipere raamatukogu töötajatega ja nii leidnud ürituse keskse mõtte. Kui mõte käes, siis valmib peo kava. Numbrid, mis esitatakse, on ju teiste õpetajate õpetatud. Õpetaja Maile mõtleb väga palju kaasa ja leiab peo kesksele teemale alati väga sobilikud laulud. Samuti on alati abiks kõik algklasside õpetajad, piisab nende poole vaid pöörduda ja alti on kellelgi mingi tore lahendus varuks. See tunne, et kõik sujub iseenesest, ongi õige, sest kui kõik on läbi mõeldud ja koos ühtse tervikuna, siis ei olegi muud kui kõik teevad oma asja ja naudivad selle tegemist.

Kas soovite ka edaspidi töötada noortega?

Noortega koos midagi teha on tegelikult väga tore. Enne siia tööle tulekut olin päris ära unustanud 

selle, et elus on peale tõsiste asjade palju rohkem toredaid tegemisi. Kui oled noortega koos, oled ise ka veidike särtsakam, iseasi, kas see ka noortele nii 

paistab. Ma ei välista midagi ja kui töö, mida järgmisena tegema hakkan, on töötamine noortega, siis teen seda meelsasti.

Mida tahaksite veel meie kooliperele öelda?

Nissi koolis on palju toredaid ja aktiivseid noori. Kui nende mõtteid kuulda võtta, siis saab siin tulevikus palju toredaid asju sündima. Mind on rõõmustanud see, et õpilased tulevad ise küsima, kas nad saaksid esineda ja midagi teha. Sellist potentsiaali ja algatust tuleb rakendada ja toetada. Peale toredate õpilaste on siin ka toredad õpetajad, mõned neist on juba avastanud, et peale õppetükkide klassis saab noori õpetada ka läbi ürituste ja ühiste tegevuste. Neile, kel veel pole avanenud võimalust sel viisil tegutseda, soovin julgust pealehakkamiseks, sest sellisel moel õppimine on rõõm nii õpilasele kui ka õpetajale.

Aitäh!

Soovime Teile veel palju huvitavaid väljakutseid ning loomisrõõmu!